SRI LANKA - PÄRL INDIA OOKEANIS

Helje Eelma

Sri Lankal, endise nimega Tseilon (kuni 1972), õnnestus rännata 2006. aasta sügisel. See Eestist pindalalt mitte väga palju, ent elanike arvult ligi 10 korda suurem saareriik India Ookeanis jättis mällu eelkõige kustumatu niiske kuumuse kogemuse.

Praeguseks sotsialistlik presidentaalne vabariik on läbi ajaloo kogenud nii võõrrahvaste vallutusi kui looduskatastroofe. Algselt veedade poolt asustatud saar on olnud nii tamilite, portugallaste, hollandlaste kui inglaste vallutuste objektiks. Siiani hõõguvad riigis sisepinged kahe põhilise rahvusgrupi – singalite (70%) ja tamilite (20%) vahel.

Poolteist aastat enne meie reisi laastas saare lõunarannikut tsunami, mida kohati siiani meenutavad lohutud rannaäärsed varemed. Kui ühel lämbel õhtul rannal seistes pikalt ookeani silmitsesin, tuli mu juurde kohaliku väikese rannakohviku omanik ja rääkis, kuidas ookean võttis temalt kaks väikest poega. Sarnaseid lugusid kuulsime veelgi. Ent inimesed olid neid jutustades rahulikud ja vaoshoitud. Emotsioone välja ei näidatud, vähemalt võõrale mitte.

Olgugi, et loodusjõud siin aegajalt oma purustavat jõudu demonstreerivad, on saare loodus kaunis, lopsakas ja mitmekesine. Kahjuks küll on inglaste poolt  seoses teeistanduste rajamisega pöördumatult hävitatud suur hulk vihmametsa, ent mitmed laialdased rahvus- ja looduspargid püüavad seda kaotust pehmendada. Nii kasvabki keskmaa mäenõlvadel tohutute teeistandustega vaheldumisi ka lähistroopiline vihmamets ning voolavad arvukad jõed. Rannikul on laguunid ning manroovivõsa, rannikulähedases vees korallrahud.

 

Sri Lankal on aukartustäratavalt palju põnevat vana kultuuri. Põhiliselt tellistest ehitatud ning lubjaga kaetud sammaldunud stuupad, templid ja paleed; 5. sajandist pärit graatsilised freskod Sigirya kaljukindluse koopas; erinevas suuruses ja mitmesugustest materjalidest Buddha kujud üle terve riigi jne.jne. Lisaks veel arvukalt erinevatele usunditele pühendatud templeid. Seal võib kohata hinduiste, moslemeid, kristlasi ent levinuim on loomulikult budism. Budistlikud mungad „säravad“ nii oma  templite ümbruses kui kusiganes tänavapildis. Säravad sõna otseses mõttes oma punakollase rüü, paljakspöetud pea ja targa ning rahuliku silmavaate tõttu.

 

Sri Lankal on kaks rahvustaime: tähtlootos ja raud-nagapuu ehk Tseiloni raudpuu. Kui esimene on meilgi tuntud vesiroosi lähedane sugulane, siis teine meenutab välimuselt õitsvat kameeliat või teepõõsast. Oma nimetuse on ta saanud äärmiselt tugeva puidu tõttu, tänu millele kasutatakse teda templite ja muudegi hoonete ehitamiseks. Indias tehakse temast koguni raudteeliipreid. Ka riigi pealinna nimi -  Colombo - on inspireeritud saare loodusest. Colombo tähendab singali keeles mangopuu lehte. Mango kooritud ja ribadeks lõigatud imemagusaid ja mahlaseid vilju pakutakse möödujaile otse linnatänavail.

Loomulikult kasvavad saarel ka kookospalmid, banaanipuud, ananassid, kautshukipuud ja üldse kõikmõeldavad troopilised taimed. Muide, kas teate, et banaani viljad on marjad? Meiegi toidulettidel juba tavaliseks saanud ananassi söövad srilankalased soolaga maitsestatuna. Tihti raputatakse värskelt lahtilõigatud magusmahlasele ananassirattale lisaks soolale veel ka veidike musta pipart. Ootamatu küll, ent sool toob tõesti selle maitsva taime parimad omadused veelgi erksamalt esile ning lisab mahlasust. Soovitan proovida! Pipart leidub maailmas üle 2000 liigi, ent must pipar, mis pärineb Indiast, peab oma koduks just Sri Lanka niisket troopilist metsa. Ka valge ja roheline pipar saadakse samast taimest. Piparde perekonda kuulub veel peetli pipar, mida kohalikud, peamiselt mehed, tundide viisi närivad. Peetlipipra leht koos tükikese laimi ning arekapähkli tuumaga keeratakse rulli ja hoolimata hirmkibedast maitsest mälutakse seda tunde. Pidavat andma energiat ent ilmselt on sel ka mingi kergelt joovastav toime. Igatahes keele värvib see taim uhkelt erkoranziks. Loorberit ja kaneeli kasvab siin lausa võsana. Veel on India ookeani saared, sealhulgas Sri Lanka, koduks sellisele tuntud maitsetaimele nagu vanill. Vanill on elegantne orhideeline. Ta kuulub liaanide ehk ronitaimede hulka ja võib kasvatada pikkust üle 30 meetri. Vürtsina kasutatakse vanilje vilju, sõrmepikkuseid rohelisi kupraid, mis eelnevalt kuivatatakse tumepruuniks kuni mustaks. Viljumiseks vajab vanill tolmendajaid. Kui Mehhikos on nendeks kolibri ja ka üks kindel liik mesilasi, siis Sri Lankal tolmendatakse teda kunstlikult – bambuskeppide abil. Vanill on küllaltki kallis. Üks vili maksab meil umbes 100 krooni, ent sealset maitsetaimede turgu külastades tasub tingida.

 

Sri Lanka tähtsamateks ekspordiartikliteks on kuulus Tseiloni tee ja grafiit. Lisaks grafiidile leidub saare maapõues rikkalikult nii poolvääris- kui vääriskive. Taolistest looduslikest rikkustest hoolimata on rahvas Sri Lankal põhiosas vaene. Kogu ettevõtlus näib olevat orienteeritud turismile, ent nii viimased looduskatastroofid kui veriste konfliktideni viinud pinged sisepoliitikas on vähendanud tuntavalt riiki külastavate turistide arvu. Siiski on nii pealinnas Colombos, selle eeslinnas Mount Lavinias kui teistes rannikuäärsetes paikades nii luksushotelle jõukatele turistidele kui odavaid väikehotelle ja külalismaju. Mis mõlema hotellitüübi juures võlub, on suhteline lihtsus ja lakoonilisus, mis põhineb srilankalaste arenenud kunstimeelel. Kaunid ja viisaka teenindusega hotellid on Sri Lanka visiitkaart. Ka nendes piirkondades, kus hotellid tsunami tagajärjel raskeid purustusi üle elasid, on otsustatud maailmaklassi majutusasutused taas üles ehitada. 2005.aasta Aasia tsunami läbi kannatas Sri Lankal ligi 50 taolist rannikuäärset hotelli. Ent kui luksus ei ole omaette eesmärgiks, võib ööbimiseks leida ka erakordselt eksootilisi võimalusi. Meie ainsaks korralikuks hotelliks jäi veidi ajaloohõnguline koloniaalstiilis hotell Colombo kaubasadama vahetus läheduses. Pikast reisist väsinud eurooplastele pakkus meeldejääva ja värskendava elamuse hotelli administraator, pestud-kammitud-lipsustatud ja korralikus ülikonnas noormees, kes leti tagant välja astudes osutus paljasjalgseks. Ja tõesti! Pikaks päevaks ülikonnaga sobivalt kinnistesse kingadesse kängitsetud jalad oleksid sellises kliimas suht karm lahendus.

Meie põnevaimaks peatuspaigaks osutus kahtlemata riigi keskosas Sigirya lähedal dzungli servas asuv ökoküla, mille lahkel pererahval oli välja pakkuda erinevaid ööbimisvõimalusi. Ekstreemseim neist kahtlemata tuba kõrge puu otsas, kuhu jõudmiseks tuli ronida mööda laudadest ehitatud keerdtreppe ja redeleid. Kuigi otsaseinad lahtised, oli palmilehtedest katus siiski pea kohal. Loomulikult ei olnud selles hotellitoas mingit vajadust konditsioneeri järele. Ka putukavõrk ei sobinud sinna. Kõik, mis loodus pakkus, tuli täiega läbi elada. Pigimustas dzungliöös lendlesid väikesed helendavad sitikad, kusagil allpool vidistasid gekod, paabulinnud hõikasid hooti öösse omi võikaid karjeid ja vedamise korral võis varahommikul otse voodist näha elevante jõe äärde jooma kogunemas. Nii tualett kui dushiruum asusid „mitu korrust“ allpool koos väikese võsaaluse majakesega, milles omakorda valida võimalus ööbida kas toas või selle kõrval lahtisel „verandal“. Seal oli võimalus end putukate vastu ka laest rippuva võrguga kaitsta, ent ahvid, kes kottide sisu vastu huvi tundvat, pidid seal tihedad külalised olema. Selle võimalusega soovitati lihtsalt arvestada. 

Hämmastavalt odava hinnaga lahedaid ööbimispaiku võib leida ka saare põhjarannikul otse ookeani kaldal. Meie leid oli väike hotell Peacock Unawtuna rannas. Seegi oli üle elanud tsunami, ent aastaga taas enamvähem töökorda saadud. Tuba ise oli äärmiselt lihtne, sisaldades vaid voodit, putukavõrku ning konditsioneeri selle kohal, peeglit ja paari tooli, ent vaade rõdult väärinuks paigutamist postkaardile. Ookean loksus vaid paari meetri kaugusel hommikusöögilauast, uhudes aegajalt kaldale koralle ja krabisid, kes seejärel, esimesest ehmatusest toibunuina, taas kiiruga vee suunas põgenesid.

Kõigi lihtsamate ehitiste, ka meie rannahotelli välikohviku katus, oli valmistatud kookospalmi lehtedest. Nägime ise, kuidas selline katus valmib. Kookospalmidest siin saarel puudust ei ole, seega on ehitusmaterjal pidevalt käepärast. Ruutmeeter katust valmib osavate käte vahel kõigest paari minutiga.

 

Käsitöö peale ollakse siin üldse osavad. Seesama katusemeister näiteks tegi kookospähkli sisust erineva jämedusega tugevat nööri. Veel voolivad mehed puidust kujukesi – elevandid, kilpkonnad, buddhad, kaitsvad tootemid ja maskid -, mis turistidele hästi kaubaks lähevad. Kujud on tundliku käega tehtud ja näevad vägagi kunstipärased välja kaunistamaks misiganes kaasaegset eksootikaihalusega interjööri. Lisaks eraettevõtjatest puidunikerdajatele võib saarelt leida terveid töökodasid, kus meisterdatakse puidust taieseid alates tillukestest suveniirkujukestest kuni väärika eksootilise mööblini. Põhimõtteliselt on võimalik meeldima hakanud mööblieset sealt ka tellida ja küllap leitakse võimalus, kuidas kaup kauge huviliseni toimetada, ent transport kujuneb ilmselt kallimaks kui kaunis mööbliese ise.  Üks taoline töökoda asub näiteks saare keskosas Polonnaruwas – Nishantha Traditional Wood Carving (Pvt) Factory / No.3, 26th Post, Hathamuna Road, Polonnaruwa, Sri Lanka.

Neidsamu meeneid valmistavad kohalikud lisaks puidule ka poolvääris- ja vääriskividest, mida sealne maapõu rikkalikult sisaldab. Väikeste vääriskivikaevanduste juures asuvates juveelitöökodades valmivad kohalike meistrite osavate käte vahel imekaunid ehted, mille hind, võrreldes meie juveelikauplustes pakutavaga, on lausa häbematult taskukohane. Samuti tunduvad üllatavalt odavad käsitööna valmistatud pühvlinahksed kotid, kohvrid ja ranitsad, mille vastupidavus ja  läbimõeldud disain lubaksid kindlasti küsida märkimisväärselt kõrgemat hinda. Naised teevad käsitööna põhiliselt batikatehnikas kangaid, rätikuid, seinapannoosid, tuunikaid jms. Need on erakordselt kaunid taiesed, milleta Sri Lankalt lahkuda ei tohiks. Tõelised erksavärvilised kunstiteosed, mis põhjamaisessegi interjööri oma värvi- ja mustrimängudega värsket vürtsi lisaksid. Kangad on mõlemalt poolt vaadeldavad, neid võib julgelt pesta ja triikida kartmata rikkuda värvi kvaliteeti. Kohalikud ise kasutavad taolisi tekstiile peamiselt aknakattena roiutava päevase päikese vastu.

Ja seda päikest seal jätkub! Jätkub praegu, mil meie põhjamaine taevas juba hallides sügisvihmapilvedes ja jätkub ka siis, kui lumi ja lörts me eestimaise kaamose raskestiläbitavaks muudavad. Kel vähegi huvi ja võimalust, võtke ette elamuslik reis paradiisisaarele India ookeanis! Kaasatoodud meened ja mälestused värskendavad kindlasti veel kaua nii Teid endid kui Teie kodust interjööri. Head reisi!