Minu noorusaastate romantilis-boheemlik ellusuhtumine sai tõsise hoobi, kui ligi paarikümne aasta eest olin sunnitud “kandvama mätta” otsast argielule silma vaatama. Seda “mätast” otsides sai läbi loetud hulgaliselt õpetlikke raamatuid, sealhulgas nii filosoofilisi kui ka populaar- ja parateaduste valdkonda kuuluvaid. Igatahes ütles mu sisetunne mingi aja möödudes, et pind jalge all on tunduvalt tallatavamaks muutunud. Kui oma mõistus “koju jääb”, pakub ka nn. parateadus vastuseid paljudele elulistele küsimustele ning ärgitab edasigi mõtlema. Küllap on paljud meist mingil eluetapil selliste raamatutega kokku puutunud, iseasi kui varmad me oleme tunnistama, et ka neis sisalduv võib nii mõnigi kord olla õpetlik, mitte lihtsalt bullshit. Jah, võimalik, et päristeadusega süvitsi kokkupuutunu madaldab puhtaks lolluseks selle sädeme, mis esoteeriku silmis sädeleb ja kindlasti sisaldubki ses sädemes paras annus naiivsust. Teeme igaüks endale sobivaid valikuid. Mis sobib minule mingil ajahetkel, ei pruugi hoopiski sobida teisele. Mõistame üksteist eelkõige sellel piiratud alal, millel meie teadmiste-arusaamiste-kogemuste sfäärid kattuvad, ühega rohkem, teisega vähem, kolmandaga hoopiski mitte. Parateaduste valdkonda kuuluvaid raamatuid lugedes tundus tihti, otsekui astuksin omaenese poolt sissetallatud rada. Misiganes oli see põhjus, ent nende raamatute sõnum ja loogika oli kergesti äratuntav ja omaksvõetav. Sealt saadud kõigegaüksolemise tunne tagas vajaliku sisemise rahu ja turvalisuse. Tõsiteaduslikud väljaanded seda tuge ei pakkunud, sest puudus võimalus ja/või oskus siduda saadud informatsioon omaenese kogemustega. Kui uudishimu puudub ja selline olukord meid rahuldab, siis jääbki nii ja arengut ei toimu sest tuttav on turvaline. Kuhu jõudnuks inimkond, kui inimloomuse omaduste hulgast puudunuks uudishimu? Pimedal keskajal põletati tuleriidal ühtviisi nii “nõidu” kui teadlasi. Tänapäeval on uudishimulikel võimalus laiendada oma olemasolevat teadmiste-arusaamiste sfääri tundmatu tundmaõppimise kaudu. See võimaldab meil üksteisest paremini aru saada, tekitada puutepunkt ka seal, kus see varem ehk sootuks puudus, kuigi turvatunnet see ei taga. Teadus uurib ja selgitab, ent teadus on loonud ka ohud, millega toimetulekuks nüüd ise lahendusi otsib. Aastasadade jooksul on teaduslikult tõestatud mõndagi, mis teaduse arenedes järgnevate põlvkondade poolt kahtluse alla seatud. Teadus ei anna (veel) tõsikindlust, küll aga nõuab valmisolekut süveneda ja julgust ebaõnnestuda. Mingil eluetapil sigines mu ellu sõpru-tuttavaid, kes teadusega sina peal. Nii mõnedki eelmised arusaamad ja hoiakud tehti maatasa. Turvatunnet jäi vähem, aga silmaring laienes ja elu sai veelgi põnevam. Olen alati valmis uudistama uut, ent samas olin selleks ajaks ka juba kogenud mõndagi, mil oluline osa just minu elukogemuste varamus. Armastan neid teadusinimestest sõpru, usun neid ja pean neist väga lugu. Uudishimu elu ja selle erinevate avaldumisvormide vastu on kindlasti üks, mis meid ühendab. Ei tarvitse ju teadmine ja arusaamine näiteks fotosünteesi olemasolust ja toimimisest mingilgi määral varjutada tärkava looduse ilu või takistada luuletamast rohe-rohelisest aasast. Ometi tõrgub miski minus selle vastu, et olen ka ise inimesena üksipulgi teaduslikult lahtivõetav ja äraseletatav. Miski tõrgub laskmast lahti seletada nii mõndagi, mida tahaks jäädagi tunnetama kui salapärast ja seletamatut. Ma ei armasta ilutulestikku. Tunnen alati, et õhk saab haiget. |