SISSEJUHATUS “Good morning, Ladies and Gentlemen!” Poen oma jaki alt välja ja vaatan kella. See näitab kolmveerand üks öösel. Olen maganud heal juhul vaid tunnikese. Niisiis hommik! Lennuki aknaluugid on avatud ja salong täitunud kirka päikesevalguse ning toidulõhnaga, mistõttu ei jää enam kahtlustki, et uneaeg on selleks korraks läbi. Minu pingutusi selle mõttega kohanemiseks jälgivad eelmiselt pingirealt pingsalt umbes pooleaastased pilusilmad. Sarnaseid pilgub lähemas ümbruses veel mitu paari. Nende omanikud näivad nüüd peale üheksatunnist lennusõitu olukorraga lõpuks leppinud olevat ja saabunud vaikus võimaldaks ehk valgusest hoolimata veel hetkeks tukastadagi, ent hommikusöök kantakse ette ja uus päev tuleb alanuks lugeda. Öö jäigi ära! Lendame Hiina kohal ja oleme lähenemas Shanghaile. Kohalik aeg on kuus hommikul.    JALGRATTAD Jalgrattad ja mopeedid. Päevinäinud, roostes, käikudeta, pea pidevalt töös ja tallatavad, mitte mingid pühapäevased eputamise vidinad. Miljonite hiinlaste põhilised transpordivahendid läbimaks nii maal kui meeletutes miljonilinnades lõputuid kilomeetreid. Tavalised kaherattalised, transpordiks kohandatud kolmerattalised, kärudega, kärudeta....Töölesõidu ja sealt naasmise kellaaegadel on tumedapäised rattaparved linnaliikluses nagu rahutu mesilassülem. Vihmase ilmaga on rattureil üll erksavärvilised keebid, mis selle dekoratiivse sülemi linnapildis omamoodi nauditavaks vaatamisväärsuseks muudavad. Lihtne hiinlane transpordib rattal midaiganes – mööblit, toiduaineid, suurtes kogustes pappkaste ja joogipudeleid, lisaks veel oma pere ja koduloomad, puurilinnud....Transporditava kogus võib ületada ratta enda gabariite kümneid kordi, rattur ise ei paista kraami seest väljagi. Tohutu munakastide koormaga jalgratas läheneb ristmikule ja keerab laia kaarega vasakule. Koorem kaotab hetkeks tasakaalu ja sellest piisab. Kogu munalaadung maandub asfaldile, ratas sinna kõrvale. Juht ise jääb küll jalgele, ent taga sõitnud ratta eest kõrvale hüpates maandub otse munadesse. Kohe sõidab sealtsamast läbi veel kolm-neli paha-aimamatut jalgratturit ja toorest munasegu pritsib rattakummide alt rõõmsalt igasse ilmakaarde. Munad on Hiinas odavad. Lilled samuti. Ostan sealtsamast tänavanurgalt sületäie imeilusaid kreemjaid gerberaid ajalehe hinnaga.   AIAD JA PARGID Hiina aiad ja pargid on imelised. Kaugesse ajaloo hämarusse ulatuvad traditsioonid aiakujunduse vallas mõjutavad seal kõigi rõõmuks ka tänase aiakujundaja tööd. Hiina aed on erakordse maitse ja nutikusega läbitöötatud piiratud maaala, kus mitte ükski vaade ei ole juhuslik. Misiganes suunda avaneb nauditavalt täiuslik kompositsioon teeradadest, pügatud ja pügamata puudest-põõsastest, looklevast aiamüürist, kaar-ja siksaksildadest, hallidest kaljunukkidest, erikujulistest väravatest, minikoskedest ja kuldkaladega veesilmadest. Tihti ei ole need aiad kuigi suured. Üsna tillukesele maalapile rajatuna jätab ent sedavõrd läbimõeldud lahendus siiski ootamatult ruumika mulje. Väikestest hallikaspruunidest kividest tähenduslikesse mosaiikidesse laotud looklevad teerajad suunavad kõndija sõbralikult ühe imelise vaate juurest teiseni...........meel puhastub ja hingamine muutub kergeks. Hiina aedu peab kogema! Hiinlased ise tarbivad omi parke täiel rinnal. Nädalavahetuse vabadel päevadel naudib kodulähedast linnaparki kogu pere. Noored otsivad varjulisemaid paiku omaette olemiseks, vanemad mehed mängivad lauamänge, lauldakse, tantsitakse, mängitakse pilli, jalutatakse, võimeldakse, tehakse käsitööd, magatakse, otsitakse ainsale  tütrele meest ja pojale naist.... Igas pargis võib kohata kedagi, kes vaikselt ja mõõdetud liigutustega endassesüüvinud pilgul tai chid harrastab. Enamasti on need juba vanemas eas inimesed. Ühest pargiservast möödudes näen väikest hallipäist memme puu otsas rippumas, soonilised käed otsustavalt noore plataani oksa külge põimunud. Nii ta minust sinna rippuma jääbki, äraolevalt, õrnroosa jume kortsulisel palgel ja põgus naeratus huulil. Veidi eemal kõnnib tema meessoost eakaaslane ümarakspügatud põõsaste vahel mõõdetud sammudega kui kurg, käed tiibadena kõrvale sirutatud.... Ilmselt üsna hiljuti pensioneerunud äärmiselt korrektselt heledasse ülikonda riietatud härrasmees istub pargipingil, jalg üle põlve, näpus tikkimisraam pinguldatud siidiga ja tikib. Pilt õrnroheliste lehtedega elegantselt kaarduvast oksast ja väikesest pikanokalisest linnust sellel on juba peaaegu valmis. Ümberringi sädistavad sajad puuridega pargipuude okstele riputatud linnud. Omapärane idüll!  Ühes teises pargis jalutab teineteise käevangus kaunilt valgustatud õhtuhämaruses vastu keskealine paar. Helesinises triiksärgis ja heledates viigipükstes mehel on suvine ülikonnapintsak lõdvalt üle käsivarre heidetud. Jalas tumedad lakkkingad, hoiab ta käevangus lohakasse hobusesabasse kinnitatud juustega naist, kes õhtuseks jalutuskäiguks parki on otsustanud riietuda õrnlillelisse lühikeste puhvkäistega pidšaamasse. Pidšaamades jalutajad ei ole Shanghais sugugi haruldased. Võttis aega, et harjuda neid kohtama pargiteedel. Linnatänavail ja kauplustes tekitas see vaatepilt minus lõpuni lõbusat hämmingut.   AUGUST Suvel, eriti augustis, on Shanghais põrgulikult kuum ja niiske. Kauplustes, taksodes, kontorites, korterites töötavad päästvad konditsioneerid pea ööpäevaringselt. Ega teisiti polekski võimalik olla ja hingata. Kui vähegi saaks, siis õue ei kipuks. Isegi õhtud ei anna leevendust. Põhjamaisest leigusest saabunu on siinses umbes 45 kraadises niiskes linnakuumuses pidevalt läbimärg ja jõuetu. Või mis siin põhjamaalastest! Kohalikud ise liiguvad linnas lühikestes sitsöösärkides - pidšaamades, meestel ülakeha paljas ja märjad froteerätid tontlikult peas tolknemas. Tiigid linna parkides on peaaegu kuivad, vaid üksikutes mudastes lompides tõmblevad tillukesed poolkeenud kalad.  Ametlikud teabekanalid annavad päevast päeva temperatuuri laeks 39,9 kraadi. Kõrgemas kuumuses ei peaks õues töötavad inimesed tööle minema. Kodused õuekraadid näitavad veidi alla 50. Jõudu tööle! Kuigi otsest eredat päikesepaistet on harva, ilma päikesevarjuta naljalt välja ei tulda. Väikegi leevendus! Nii voogavadki kohalike massid linnatänavail pealtvaates kui lainetav lillemeri, erksavärvilised päikesevarjud taeva poole õieli. Üleüldse kannab hiinlane pidevalt enda ja taeva vahel varju. Sajuga on jalakäijail mõeldamatu liikuda vihmavarjuta ja kui ei saja, osutub päikesevari möödapääsmatuks. Nii suuri taeva meelevalla eest varjunud liikuvaid rahvamasse ei ole ma kusagil kunagi varem kohanud.   EXPOST Küsimusele MIS ON EXPO? vastas Shanghai EXPO 2010 Eesti paviljoni peakomissar Toomas Tiivel: “EXPO on kõrgtehnoloogiline lõbustuspark.” Paari sõnaga täpsemalt vastata olekski raske. Seda see tõepoolest on. Tänavusel hiigelexpol Hiinas Shanghais on esindatud 192 riiki ja 50 rahvusvahelist organisatsiooni. Kuna suur osa vaesemaid riike on kasutanud võimalust esineda oma väljapanekuga ühispaviljonides (nt. Kariibimere maad, suurem osa Aafrikat, osa Kesk- ja Lõuna-Ameerika riike…), on paviljone eri riikide väljapanekutega 90. Lisaks veel linnade ja teemapaviljonid. Kogu EXPO territoorium laiub 5,3 ruutkilomeetril ja külastajaid käib sealt päevas läbi 300 000 – 700 000. Põhimassi neist moodustavad iseenesestmõistetavalt hiinlased.  Seekordse maailmanäituse teemaks on seoses linnade pidurdamatu kasvuga järjest suuremat inimhulka puudutav PAREM LINN, PAREM ELU. Kuidas, kui põhjalikult ja kas üldse siia kogunenud riigid oma paviljonides seda tänuväärt teemat on lahanud, on juba iga riigi enda mõtteteravuse, ilumeele, arengutaseme ja kindlasti ka rahakoti paksuse küsimus. Igav siin kindlasti ei ole, iseasi, kas kõik väljapandu ikka väärib just selles kontekstis eksponeerimist. Enese arusaamise väljendamist etteantud teemast alustatakse loomulikult juba arhitektuursest lahendusest - hoone vormist ja värvist. Lahendusi on seinast seina, alustades lihtsast valgest poolkerast kuni täiesti jaburate konstruktsioonide ja värvimängudeni. Loomulikult võib omamoodi kokkukõlava ilme saavutada ka tohutu hulga esmapilgul absoluutselt haakumatute objektide tiheda paigutamisega piiratud territooriumile ja just antud juhul ei paistagi olevat sellele lahendusele alternatiivi. Kui kakofooniast ei saa just sümfooniat, siis midagi ligilähedast ehk vähemalt? Ei kujuta ette, et kusagil mujal maailmas oleks momendil nii võimas erinevate kultuuride/ rahvuste konsentratsioon. Ja siia ei ole tuldud kokku mitte mõnepäevaseks konverentsiks vaid tervelt pooleks aastaks. See on aeg, mille jooksul pikaldane eestlanegi jõuab harjuda, et Hispaania asub üle tee paariminutilise jalutuskäigu kaugusel, et Tšiilini jõudmine nõuab kümmekond minutit jalutamist ja Jaapan umbes veerand tundi kiiret kõndi. Kogu maailm on kui peo peal ja seda ühtaegu nii tervelt pooleks aastaks kui kõigest pooleks aastaks. On üksjagu jabur mõelda, et järgmisel aastal samaks ajaks on kogu see ekspositsioonide-ehitiste virrvarr minema pühitud kui unenägu, milles juhtumisi osales miljoneid inimesi.   Ei ole vist ühtki teist rahvust peale hiinlaste, kelle kätte võiks usaldada EXPO taolise mastaapse ettevõtmise külastamise, kui on eesmärk jõuda külastajanumbrites pea määramatute massideni. Hiinlane on uudishimulik nagu väike laps ja samas erakordselt vastupidav. Sellist spartalikku sitkust, mida nõuab tundidepikkune järjekordades ootamine kohati isegi enam kui 40-kraadises kuumuses, ei ole põhjamaa inimestele reeglina mitte antud. Nad tulevad EXPOle sülelaste ja ratastoolides vanuritega, toituvad käigu pealt ja magavad kusiganes misiganes asendis. Olen näinud, kuidas väikestes kingakestes ridiküli ja päikesevarjuga varustatud hiinlannad läbivad mägedes katteta mudasel maanteel väsimatult mitmeid kilomeetreid ja ronivad peaaegu püstloodis kaljuseina mööda üles-alla sundimatult nagu sündinud mägikitsed. Ja mis veel – nad on harjunud pideva trügimise ja tõuklemisega, sellega, et ligimese higine ihu on sinu omaga pea lakkamatult puutes. Hiinlase isikliku ruumi vajadus tundub olema pea olematu, seda vähemalt suurlinna tingimustes. Näib ehk tuimusena, kuid tegelikult on see ilmne kaasasündinud ellujäämisinstinkt. Küünarnukitunne? Minusugune hellitatud põhjamaa individualist jookseb siin kiiresti energiast tühjaks, kui paratamatusest enese jaoks probleemi teeb. Sa kas sulandud lihtsameelse enesestmõistetavusega voolavasse inimmassi või istud kodus ja naudid inimvabu meetreid enese lähemas ümbruses, heal juhul ka konditsioneeri poolt jahutatud õhku. Nii lihtne see ongi! Ja seda tulebki aegajalt teha, sest see on meie, EXPO töötajate, ellujäämisstrateegia. Õnneks on selline eraldumine meil EXPO territooriumil enamasti ka võimalik.............   SIINMAAL ON SEE ARTIKKEL POOLELI PRAEGU. Meeleolupilte Hiinast, põhiliselt Shanghaist, kus viibisin aastal 2010 kevadest hilissügiseni, kokku üle poole aasta, seoses maailmanäitusega EXPO 2010 Shanghais. While searching for in depth information about best hosting web and did not find it anywhere, finally I saw one remarkable page, which had great articles